Pidurikambrite ülesandeks on rakendada rataste pidurimehanismid tööle. Tänu väikestele mõõtudele ja lihtsale ehitusele kasutatakse enamasti ühe diafragmaga pidurikambrit. Kui rattale rakendub ka seisupidur, on kamber vedruakuga kokku ehitatud.

Sele 25. Diafragmakambri tingmärgid skeemidel (allikas: WABCO)

Pidurikamber kinnitub poltidega kandurile nii, et keres olev drenaaźiava oleks suunatud maapinna poole.

Sele 26. Ühe diafragmaga trummelpidurite pidurikamber (allikas: MAN AG)

1– Hargiga tõukurvarras; 2– Vedru; 3– Tugitaldrik; 4- Diafragma; a- välisõhurõhk; b– sõidupiduri kraanist tuleva õhu rõhk.

Kere ja kaane vahel on kummeeritud riidest diafragma (4). Tagastusvedru (2), mis toetub taldrikule (3), hoiab sõiduasendis diafragma vastu kaant. Pidurdamisel surub suruõhk diafragmalele ja liikumine kandub tõukurvarda ja hoova kaudu pööra võllile ning pöör surub klotsid vastu trumlit. Pidurduse lõppemisel viivad vedrud detailid algasendisse tagasi. Analoogilise ehitusega on ka ketaspidurite ja kiiluga trummelpidurite pidurikambrid. Erinevus on tõukurvarda ja kere kujus.

Pidurikambri suurust tähistatakse ruuttollides. Tähis 24 tähendab seda, et kambri diafragma aktiivpindala on 24 ruuttolli. Diafragma aktiivpindala on elastsuse tõttu muutuv. Seetõttu ei ole pidurdusjõud ja õhurõhk alati lineaarses sõltuvuses.

Pidurikambrite hooldus

Spetsiaalset hooldust pidurikambrid ei vaja. Kontrollitakse pidurikambri vastavust valmistajatehase andmetele (näit. kambrit 24 ei tohi asendada kambriga 30 või vastupidi) ja kummist tolmukaitse olemasolu ning korrasolekut. Katkine tomukaitse tuleb kohe asendada. Rattapiduri kamber peab olema töökorras ja ei tohi pihkuda. Piduripedaali lõpuni vajutamisel peab tõukurvarda käik vastama valmistajatehase nõuetele (vt. ptk. "Trummelpidurimehanism"). Vajadusel mõõdetakse kontrollklapi kaudu pidurikambri töölerakendumise algrõhku (tõukurvarda liikuma hakkamist). See peab olema vahemikus 0,2 ... 0,3 bar.