1. Rõõmustasin, sest ka meil on selliseid moeloojaid, kes püüavad keskkonnajälge vähendada. Kurvastasin, sest mõistsin, et hetkel on see üksiküritajate teema ja sellise mõtteviisiga on väga raske oma äri ajada/elama jääda. Kuidas küll jõuaks tarbijani hetk, kus nad mõtleks enne ostmist, mis on selle toote lugu. Milline on selle firma keskkonnapoliitika, kuidas on tasustatud ja millistes tingimustes elavad algahela tööjõud? Ühiskonnas võtab muutus väga pika aja, kui just ei teki katastroofilist olukorda. Globaalselt peaks koolitama tarbijat. Seda kinnitab väga tõene lause filmist, et: "Mitte riided ei muuda maailma vaid neid kandvad naised."
2. Oma riidekapis ei muuda ma midagi. Juba ammu püüan osta asju põhimõttel, et ennem ei osta uut, kui üks vana kapist lahkub... riidekapp on mul väike ja seda väga teadlikult. Valin asju, mis sobiks mitmesse hooaega, et vähendada riiete hulka. Abikaasa, kelle asjad ka samas kapis on, ei armasta üldse uusi riideid, kannab kogu aeg oma vanu lemmikuid ja tõreleb, kui uusi ostetakse.
Ka ei viska me kunagi riideid ära, laste riided lähevad venna lastele, kust nad edasi liiguvad ja meie vanad riided liiguvad maakoju, kus kasutame neid viimase võimaluseni.
Irja