3. E–S–G tasakaal ja mõõtmise piirangud

ESG üks keskseid praktilisi probleeme on mõõtmine. Ettevõtted koguvad suuri andmehulkasid energiakasutuse, heitmete, tööõnnetuste ja juhtimisprotsesside kohta. Samas ei ole kõik, mida mõõdetakse, võrdselt oluline ning mitte kõik oluline ei ole kergesti mõõdetav.

Uuringud näitavad, et ettevõtted kalduvad rõhutama neid ESG mõõtmeid, mida on lihtsam parandada ja raporteerida – sageli keskkonnamõõdet (E). Samal ajal võivad sotsiaalsed (S) ja juhtimisalased (G) riskid jääda tahaplaanile. Seda nähtust kirjeldatakse ESG oportunismina.

Tööstusinseneri jaoks on see kriitiline probleem. Näiliselt paranevad keskkonnanäitajad võivad varjata:

  • tööohutuse halvenemist,
  • tootmise ebastabiilsust,
  • hoolduskoormuse kasvu.

Sellised probleemid ei pruugi kohe kajastuda ESG skoorides, kuid materialiseeruvad hiljem tootmishäirete, õnnetuste ja kulude kasvuna. Seetõttu peab insener suhtuma ESG mõõdikutesse kriitiliselt ja hindama, kas need peegeldavad süsteemi tegelikku käitumist või ainult selle nähtavat osa.


 Näide