Moodul 4 – Sotsiaalne mõõde (S) inseneripraktikas

Digitaliseerimine on tootmissüsteemides muutunud keskseks arendus- ja juhtimisvahendiks. Andurid, tootmise juhtimissüsteemid, digitaalsed tööjuhendid ja tehisintellektil põhinevad otsustustööriistad lubavad suurendada efektiivsust, läbipaistvust ja kvaliteeti. ESG ja CSRD kontekstis nähakse digitaliseerimist sageli ka vahendina sotsiaalse ja keskkonnamõju paremaks mõõtmiseks. Samas ei ole digitaliseerimine töö ja S-mõõtme vaates üheselt positiivne – see võib olla nii tootmissüsteemi tugi kui ka uus riskiallikas.

Inseneri vaates ei muuda digitaliseerimine tootmissüsteemi olemust: tootmine jääb sotsiaal-tehniliseks süsteemiks, kus inimesed ja tehnoloogia toimivad koos. Digitaliseerimine muudab küll informatsiooni kättesaadavust ja otsustamise kiirust, kuid ei asenda inimtööd ega vastutust. Kui digilahendused on kavandatud ilma inimfaktorit arvestamata, võivad need hoopis suurendada koormust, vigu ja ebastabiilsust.

Üks keskne risk on kognitiivse koormuse kasv. Digitaalsed tööriistad toovad tootmispõrandale suure hulga reaalajas andmeid, hoiatusi ja juhiseid. Kui info ei ole prioriseeritud ega seotud konkreetsete otsustuspunktidega, peab töötaja pidevalt filtreerima olulist ja ebaolulist infot. See suurendab väsimust ja eksimuste tõenäosust, eriti keerukates või kiire tempoga tootmisprotsessides. Sellised eksimused väljenduvad sageli kvaliteediprobleemides ja praagis, mis mõjutavad ka E-mõõdet.

Teine oluline aspekt on töö autonoomia ja kontroll. Hästi kavandatud digitaliseerimine võib toetada töötaja otsustusvõimet, pakkudes selget tagasisidet ja aidates kõrvalekaldeid varakult tuvastada. Samas võib liigne automatiseerimine ja jäik digitaalne kontroll muuta töö killustatuks ja reageerivaks. Kui töötaja roll taandub ainult süsteemi juhiste järgimisele ilma arusaamiseta protsessi tervikust, väheneb süsteemi õppimisvõime ja probleemide ennetamine. Inseneripraktikas tähendab see, et digitaliseerimine võib vähendada tootmissüsteemi vastupidavust, kui see pärsib inimeste võimalust kohaneda ootamatute olukordadega.

Digitaliseerimise mõju tööohutusele on samuti kahetine. Digitaalsed ohutussüsteemid, seire ja hoiatused võivad oluliselt vähendada ohtlikke olukordi. Samas võib tekkida liigne usaldus süsteemide vastu, kus töötajad eeldavad, et tehnoloogia hoiatab alati ohu eest. Selline suhtumine võib vähendada olukorrateadlikkust ja suurendada riski siis, kui süsteem ei toimi ootuspäraselt. Seega peab digitaliseerimine toetama, mitte asendama, ohutut tööpraktikat.

Tööjõu oskuste ja pädevuste vaates muudab digitaliseerimine tootmissüsteemi nõudeid. Digitaalsete tööriistade kasutamine eeldab:

• tehnilist kirjaoskust,
• protsesside mõistmist,
• võimet tõlgendada andmeid, mitte ainult neid jälgida.

Kui need oskused puuduvad või kui koolitus ei ole piisav, suureneb vigade ja süsteemi väärkasutuse risk. Selline olukord võib süvendada tööjõu voolavust, kuna töötajad kogevad stressi ja ebakindlust. Seega ei ole digitaliseerimine sotsiaalses plaanis neutraalne – see võib kas toetada tööjõu stabiilsust või seda kahjustada.

CSRD ja ESRS raamistikus kajastub digitaliseerimise mõju tööle kaudselt mitmete sotsiaalsete näitajate kaudu: koolitus, töötingimused, tööohutus, töökoormus ja töötajate kaasatus. Digitaalsed lahendused, mis parandavad aruandlust, kuid halvendavad tegelikke töötingimusi, loovad taas nn ESG illusiooni – näitajad paranevad, kuid tootmissüsteemi tegelik sotsiaal-tehniline kvaliteet halveneb.

Inseneri roll digitaliseerimise ja töö seostamisel on keskne. Insener ei vastuta ainult süsteemi tehnilise toimimise eest, vaid ka selle eest, kuidas süsteem sobitub inimtööga. See hõlmab:

• inim-masin-liideste kavandamist,
• tööprotsesside lihtsustamist, mitte keerukamaks muutmist,
• otsustusõiguse ja vastutuse tasakaalu.

Kokkuvõttes ei ole digitaliseerimine tootmissüsteemis ei üheselt tugi ega risk. See on võimendi, mis suurendab nii hästi kui ka halvasti kavandatud süsteemi mõjusid. Kui digitaliseerimine on kooskõlas ergonoomika, tööohutuse ja pädevuste arendamisega, toetab see tootmise stabiilsust ja ESG tulemuslikkust. Kui see on rakendatud kitsalt mõõtmise ja kontrolli eesmärgil, võib see suurendada sotsiaalseid riske ja destabiliseerida tootmissüsteemi. Moodul 4 käsitleb digitaliseerimist seetõttu kui inseneri otsustusvaldkonda, kus tehnilised ja sotsiaalsed kaalutlused peavad olema lahutamatult seotud.