Moodul 4 – Sotsiaalne mõõde (S) inseneripraktikas

Tänapäevased tootmissüsteemid ei piirdu enam ühe tehase või ettevõttega, vaid toimivad laiendatud tarneahelatena, kus väärtuse loomine ja riskid on jaotunud mitme organisatsiooni vahel. Sellises süsteemis ei saa sotsiaalset mõõdet (S) käsitleda ainult ettevõtte sisese töökorralduse küsimusena. Tarnijate ja alltöövõtjate töötingimused, tööohutus ja tööjõu stabiilsus mõjutavad otseselt kogu tootmissüsteemi toimimist, sealhulgas põhiettevõtte tootmise stabiilsust, kvaliteeti ja keskkonnamõju.

Inseneri vaates on tarneahel sotsiaal-tehniline süsteem, kus ühe lüli probleemid kanduvad edasi teistele lülidele. Kui alltöövõtja tootmises on kehvad töötingimused, kõrge tööjõu voolavus või ebapiisav tööohutus, väljendub see sageli:

• ebastabiilsetes tarnemahtudes,
• kvaliteediprobleemides ja praagis,
• pikenevates tarneaegades,
• suuremas vajaduses kiirtootmise ja erakorraliste lahenduste järele.

Kõik need tegurid suurendavad kaudset keskkonnamõju kogu tarneahelas. Näiteks sunnivad ebakindlad tarned põhiettevõtet hoidma suuremaid varusid, kasutama kiiremaid ja energiamahukamaid transpordilahendusi või tegema tootmises kiirustatud ümberkorraldusi. Seega ei ole S-mõõde tarneahelas ainult eetiline või maine küsimus, vaid tootmise stabiilsuse ja keskkonnatõhususe eeltingimus.

Teadusartiklid, millele see moodul tugineb, näitavad, et paljud ESG probleemid tekivad just tarneahela tasandil, kus sotsiaalsed riskid on suuremad ja kontroll nõrgem. Eriti probleemne on olukord, kus põhiettevõte seab tarnijatele ranged keskkonnanõuded (E-mõõde), kuid ei toeta samal ajal tööohutuse, koolituse ja töötingimuste parandamist (S-mõõde). Selline tasakaalustamatus võib viia tarnijate tootmissüsteemide ülekoormamiseni, tööõnnetuste sagenemiseni ja tootmise ebastabiilsuseni.

Inseneripraktikas tähendab see, et S-mõõde tarneahelas ei ole kontrollitav ainult auditite ja lepingutingimustega. Kuigi sotsiaalsed auditid ja vastavuskontroll on vajalikud, ei taga need iseenesest tootmissüsteemi stabiilsust. Süsteemne mõju tekib siis, kui sotsiaalsed nõuded on kooskõlas tarnija tehnilise võimekusega. Insener peab suutma hinnata, kas tarnija tootmisprotsessid, töökorraldus ja töötingimused võimaldavad seatud kvaliteedi-, mahu- ja keskkonnanõudeid täita ilma süsteemi destabiliseerimata.

CSRD ja ESRS raamistikus kajastub see lähenemine väärtusahela laienemise kaudu. Ettevõtted peavad aru andma mitte ainult oma töötajate, vaid ka oluliste tarnijate ja alltöövõtjate sotsiaalsetest riskidest. See hõlmab muu hulgas:

• tööõnnetusi ja tööohutust,
• tööjõu voolavust,
• koolituse ja pädevuste taset,
• töötingimuste mõju tootmise stabiilsusele.

Inseneri roll CSRD kontekstis on seega kahetine. Ühelt poolt peab insener mõistma, kuidas tarnijate sotsiaalsed probleemid mõjutavad põhiettevõtte tootmist ja keskkonnamõju. Teiselt poolt peab ta suutma panustada lahendustesse, mis vähendavad neid riske süsteemselt, näiteks:

• tootmisprotsesside standardiseerimise kaudu,
• koostööpõhise arenduse ja koolituse kaudu,
• tarneahela disaini kaudu, mis ei suru tarnijaid ebarealistlikesse töötingimustesse.

Oluline on rõhutada, et S-mõõde tarneahelas ei tähenda kõigi riskide täielikku kõrvaldamist. Tootmissüsteemid on alati teatud määral varieeruvad. Küll aga tähendab see riskide teadlikku juhtimist, kus sotsiaalsed tegurid on arvestatud sama tõsiselt kui tehnilised ja majanduslikud parameetrid. Inseneri vaates on see osa tootmissüsteemi projekteerimisest ja juhtimisest, mitte väljastpoolt peale pandud lisatingimus.

Kokkuvõttes näitab Moodul 4 see peatükk, et sotsiaalne mõõde tarneahelas on otseselt seotud tootmise stabiilsuse, kvaliteedi ja keskkonnatõhususega. Tarnijate tööohutus, töötingimused ja tööjõu stabiilsus ei ole „kellegi teise probleem“, vaid laiendatud tootmissüsteemi tehniline omadus. Inseneri ülesanne on seda omadust mõista, hinnata ja võimalusel kujundada nii, et kogu tarneahel toimiks stabiilselt ja vastupidavalt ESG eesmärkide raamistikus.