Moodul 4 – Sotsiaalne mõõde (S) inseneripraktikas

Tootmissüsteemi võimekus ei sõltu üksnes seadmete tehnilistest näitajatest või protsesside formaalsest kirjeldusest, vaid teadmiste ja oskuste püsivusest süsteemis. Tööjõu voolavus, töötajate pädevus ja koolituse tase on seega otseselt seotud tootmise kvaliteedi, stabiilsuse ja keskkonnatõhususega. Sotsiaalset mõõdet (S) ei saa selles kontekstis käsitleda eraldi personalijuhtimise teemana, vaid tootmissüsteemi tehnilise omadusena.

Tööjõu voolavus mõjutab tootmist eelkõige läbi protsessivõimekuse kadude. Kui kogenud töötajad lahkuvad ja neid asendavad uued või ajutised töötajad, väheneb süsteemi võime hoida protsessiparameetreid stabiilsena. Kuigi tööjuhendid ja standardid võivad olla dokumenteeritud, ei asenda need täielikult kogemuslikku teadmist, mis kujuneb pikaajalise töö käigus. Sellise teadmise kadumine suurendab protsessivariatiivsust, mis väljendub praagis, ümbertöötamises ja tootmishäiretes.

Teadusartiklid näitavad, et kõrge tööjõu voolavus on seotud:

• suurema praagimääraga,
• pikemate seadistusaegadega,
• sagedasemate protsesside kõrvalekalletega,
• kõrgema energiakuluga ühe toodanguühiku kohta.

Need seosed tulenevad asjaolust, et tootmissüsteem muutub õppivast süsteemist reageerivaks süsteemiks. Selle asemel, et protsesse pidevalt parandada ja stabiliseerida, kulub suur osa ajast vigade parandamisele ja uute töötajate juhendamisele. Selline olukord vähendab tootmise prognoositavust ning suurendab kaudset keskkonnamõju.

Oskuste ja pädevuste roll tootmissüsteemis ei piirdu üksikute töötajate tehniliste võimetega. Inseneri vaates on oluline eristada:

• individuaalseid oskusi (nt masina käsitsemine),
• süsteemseid oskusi (nt protsesside mõistmine, kõrvalekallete tuvastamine),
• organisatsioonilisi oskusi (nt meeskonnatöö, teadmiste edasiandmine).

Kui need oskused ei ole tasakaalus või kui teadmised ei ole süsteemselt edasi antud, muutub tootmissüsteem haavatavaks. Tööjõu voolavus suurendab seda haavatavust, sest katkeb teadmiste järjepidevus, mis on vajalik protsesside stabiilsuse hoidmiseks.

Koolitusel on selles kontekstis keskne roll. Koolitus ei ole ainult sotsiaalne hüve ega vastavusnõue, vaid tootmissüsteemi võimekuse säilitamise ja arendamise mehhanism. Hästi kavandatud koolitus aitab:

• vähendada vigade esinemissagedust,
• lühendada sisseelamisaega,
• parandada protsesside mõistmist,
• toetada ennetavat kvaliteedijuhtimist.

Samal ajal hoiatavad mitmed uuringud, et formaalne koolitus ilma praktilise sidususe ja juhendamiseta ei taga tulemusi. Kui koolitus ei ole seotud tegelike tootmisprobleemide ja protsesside parendamisega, jääb selle mõju piiratud ning tööjõu voolavus võib jätkuvalt kahjustada süsteemi stabiilsust.

Tööjõu voolavuse mõju ei piirdu ainult ettevõttesisese tootmisega, vaid kandub edasi ka tarneahela tasandile. Ebastabiilne tootmine suurendab tarnete ebakindlust, pikendab tähtaegu ja vähendab koostööpartnerite usaldust. Seetõttu käsitleb CSRD ja ESRS raamistik tööjõuga seotud näitajaid (nt voolavus, koolitus, töötingimused) mitte ainult sotsiaalse vastavuse, vaid ka operatiivse ja keskkonnariskina.

Inseneri roll tööjõu voolavuse ja oskuste seostamisel tootmissüsteemi võimekusega seisneb eelkõige süsteemi disainis. Insener ei kontrolli otseselt personali liikumist, kuid ta saab:

• projekteerida protsesse, mis on vähem tundlikud individuaalse kogemuse kadumisele,
• toetada teadmiste standardiseerimist ja edasiandmist,
• kujundada töökohti ja töövooge, mis vähendavad uute töötajate vigade mõju.

Kokkuvõttes mõjutavad tööjõu voolavus ja oskused tootmissüsteemi võimekust mitmekihiliselt ja pikaajaliselt. Stabiilne, pädev ja hästi koolitatud tööjõud on eelduseks stabiilsele tootmisele, madalale praagitasemele ja energiatõhususele. Moodul 4 käsitleb seetõttu tööjõu voolavust ja oskusi kui tootmissüsteemi tehnilisi parameetreid, mille kaudu kujundatakse samaaegselt S-mõõdet, E-mõõdet ja ettevõtte operatiivset vastupidavust.