2. Tööohutus ja tootmise stabiilsus


Tööohutust käsitletakse ESG raamistikus sageli sotsiaalse vastutuse ja töötajate heaolu küsimusena. Kuigi see vaade on oluline, jääb see tootmissüsteemide ja inseneripraktika kontekstis liiga kitsaks. Tootmises ei ole tööohutus eraldiseisev normatiivne nõue, vaid tootmissüsteemi stabiilsust otseselt mõjutav tehniline tegur. Tööohutuse tase määrab, kas tootmine suudab toimida prognoositavalt, katkestusteta ja kontrollitud variatiivsusega.

Tootmissüsteemi stabiilsus tähendab inseneri vaates võimet toota soovitud kvaliteediga toodangut ilma ootamatute häirete, liigse praagi ja planeerimata seisakuteta. Tööõnnetused, ohtlikud töövõtted ja ebapiisavad ohutusmeetmed rikuvad seda stabiilsust mitmel tasandil. Iga tööõnnetus või ohuolukord ei ole ainult individuaalne sündmus, vaid süsteemne häire, mis käivitab ahela edasisi mõjusid kogu tootmissüsteemis.

Teadusartiklid, millele see moodul tugineb, näitavad järjepidevalt, et kehv tööohutus on seotud:

  • sagedasemate tootmisseisakutega,
  • kõrgema praagimääraga,
  • suurema energiakuluga ühe toodanguühiku kohta,
  • suurema ümbertöötamise ja jäätmetekke riskiga.

Need seosed ei ole juhuslikud. Tööõnnetused ja ohuolukorrad põhjustavad tootmise ajutist peatamist, protsesside ümberkorraldamist ning sageli ka kiirustatud taastamistegevust. Sellised olukorrad sunnivad tootmissüsteemi töötama ebastabiilses režiimis, kus seadmed käivitatakse ja seiskatakse sagedamini, protsessiparameetreid muudetakse kiirustades ning kvaliteedikontroll muutub reaktiivseks. Kõik see suurendab energiatarbimist ja materjalikadu.

Inseneripraktikas on oluline mõista, et tööohutus mõjutab tootmist ka ennetavalt, mitte ainult õnnetuste kaudu. Kui töökoht on projekteeritud viisil, mis nõuab ohtlikke tööasendeid, käsitsi sekkumist või pidevat valvsust, suureneb vigade ja eksimuste tõenäosus ka ilma tegeliku õnnetuseta. Sellised vead väljenduvad sageli praagis, mõõtmisvigades ja protsessi kõrvalekalletes, mis vähendavad tootmise prognoositavust.

Mitmed uuritud artiklid rõhutavad, et „understanding“ tööohutus kui tootmissüsteemi stabiilsuse eeltingimus muudab ka investeeringute loogikat. Tööohutuse parandamisse tehtud investeeringud ei ole pelgalt kulud ega regulatiivse vastavuse tagamise vahendid, vaid riskimaandamise ja süsteemse efektiivsuse meetmed. Ettevõtted, kus tööohutus on süsteemselt juhitud, näitavad pikemas perspektiivis:

  • vähem tootmiskatkestusi,
  • paremat tootmisplaanide täitmist,
  • madalamat energiakulu ja jäätmete hulka.

Tööohutuse ja tootmise stabiilsuse seos avaldub ka tarneahela tasandil. Kui tootmine on ebastabiilne tööõnnetuste ja ohuolukordade tõttu, kandub see ebastabiilsus edasi tarnetele, tähtaegade täitmisele ja koostööpartneritele. Seega ei ole tööohutus ainult ettevõttesisene risk, vaid tarneahela vastupidavust mõjutav tegur. CSRD ja ESRS raamistikus kajastuvad sellised mõjud tööõnnetuste, tööseisakute ja sotsiaalsete riskidena kogu väärtusahelas.

Inseneri roll tööohutuse ja tootmise stabiilsuse seostamisel on keskne. Insener ei tegele ainult ohutusjuhendite koostamisega, vaid:

  • projekteerib tööprotsesse nii, et ohtlikud olukorrad oleksid välditud juba disainifaasis,
  • valib seadmed ja töövahendid, mis vähendavad käsitsi sekkumise vajadust,
  • kujundab tootmissüsteemi selliselt, et tööohutus ja tootlikkus ei oleks vastandlikud eesmärgid.

Kokkuvõttes tuleb tööohutust käsitleda tootmissüsteemis stabiilsuse ja keskkonnatõhususe eeltingimusena, mitte eraldi sotsiaalse nõudena. Ohutu tootmine on stabiilne tootmine ning stabiilne tootmine on eelduseks nii energiatõhususele, madalale praagitasemele kui ka usaldusväärsele ESG tulemuslikkusele. Moodul 4 käsitleb tööohutust seega kui inseneri otsustusruumi lahutamatut osa, mille kaudu kujundatakse kogu tootmissüsteemi toimimise kvaliteeti.