Õppematerjal: Ettevõtte ja toote ESG analüüs

1. Sissejuhatus

Kursus käsitleb ESG (Environmental, Social, Governance) analüüsi inseneripraktika vaates, keskendudes toodetele, tootmisprotsessidele ja tehnilistele otsustele. ESG-d käsitletakse kui mõõdetavat ja juhitavat osa inseneritööst.

Üldiselt:

ESG (Environmental, Social, Governance) on raamistik, mida kasutatakse ettevõtete ja organisatsioonide kestlikkuse, vastutustundlikkuse ja pikaajaliste riskide hindamiseks. ESG ei ole üksik standard ega aruandevorm, vaid koondmõiste, mis hõlmab kolme omavahel seotud mõõdet.

Keskkonnamõõde (Environmental) keskendub ettevõtte mõjule looduskeskkonnale. Sellesse kuuluvad näiteks energiakasutus, kasvuhoonegaaside heide, ressursitõhusus, jäätmekäitlus ja elutsüklipõhine keskkonnamõju.

Sotsiaalne mõõde (Social) käsitleb ettevõtte suhteid inimestega – töötajate, klientide, kogukondade ja tarneahela partneritega. Olulised teemad on tööohutus, töötingimused, inimõigused, mitmekesisus ja sotsiaalne vastutus.

Juhtimismõõde (Governance) hõlmab ettevõtte juhtimisstruktuure ja otsustusprotsesse. Siia kuuluvad juhatuse ja nõukogu rollid, eetika, läbipaistvus, korruptsioonivastased meetmed ning vastavus seadustele ja regulatsioonidele.

Milleks ESG-d kasutatakse?

ESG raamistikku kasutatakse mitmel eesmärgil ning erinevate osapoolte poolt.

Investorid kasutavad ESG-d ettevõtete pikaajaliste riskide ja võimaluste hindamiseks. Kõrged ESG riskid võivad viidata tulevastele regulatiivsetele, finants- või mainekahjudele, samas kui tugev ESG tulemuslikkus võib toetada stabiilsemat ja vastupidavamat ärimudelit.

Ettevõtted kasutavad ESG-d strateegilise juhtimise tööriistana. ESG aitab tuvastada keskkonna- ja sotsiaalseid riske, suunata investeeringuid ning siduda tehnilised ja juhtimisotsused pikaajaliste eesmärkidega.

Regulaatorid ja avalik sektor kasutavad ESG-d läbipaistvuse ja vastutuse suurendamiseks. Aruandlusnõuete kaudu soovitakse parandada ettevõtete mõju hindamist ning toetada kestliku majanduse arengut.

Inseneri vaates on ESG praktiline otsustusraamistik, mis aitab hinnata toodete, protsesside ja süsteemide mõju keskkonnale, inimestele ja ettevõtte riskiprofiilile.

ESG-ga seotud seadusandlus ja regulatsioonid

ESG tähtsuse kasvuga on seotud ulatuslik regulatiivne areng, eriti Euroopa Liidus.

CSRD (Corporate Sustainability Reporting Directive) on Euroopa Liidu direktiiv, mis laiendab ja täpsustab kestlikkusaruandluse kohustusi. CSRD nõuab, et suur- ja noteeritud ettevõtted avalikustaksid detailselt oma keskkonna-, sotsiaalse ja juhtimismõju ning sellega seotud riskid.

CSRD taust ja eesmärk

CSRD on Euroopa Liidu direktiiv, mis võeti vastu eesmärgiga oluliselt parandada ettevõtete kestlikkusaruandluse kvaliteeti, võrreldavust ja usaldusväärsust. Direktiiv asendab varasema NFRD (Non-Financial Reporting Directive) ning laiendab nii aruandluskohustuslaste ringi kui ka raporteeritava teabe ulatust. CSRD peamine eesmärk on tagada, et ettevõtete avaldatav kestlikkusteave oleks sama süstemaatiline ja auditeeritav nagu finantsaruandlus. See toetab Euroopa Liidu laiemat eesmärki suunata kapitalivoogusid kestlikesse majandustegevustesse ning vähendada greenwashing’u riski. CSRD laiendab oluliselt ettevõtete ringi, kellele kestlikkusaruandlus muutub kohustuslikuks. Aruandluskohustus kehtib järk-järgult suurtele ettevõtetele, börsiettevõtetele ning teatud tingimustel ka väikestele ja keskmise suurusega noteeritud ettevõtetele. Lisaks hõlmab CSRD ka Euroopa Liidus tegutsevaid kolmandate riikide ettevõtteid, kui nende käive ELis ületab kehtestatud piirmäärad. See rõhutab CSRD globaalset mõju ja vajadust ühtsete kestlikkusstandardite järele. CSRD kohustab ettevõtteid avalikustama detailset teavet oma keskkonna-, sotsiaalse ja juhtimismõju kohta. Aruandlus peab hõlmama nii ettevõtte tegevuse mõju ühiskonnale ja keskkonnale kui ka kestlikkusega seotud riskide ja võimaluste mõju ettevõtte finantstulemuslikkusele. Olulised teemavaldkonnad hõlmavad kliimamuutusi, ressursikasutust, saastet, bioloogilist mitmekesisust, tööohutust, tarneahelaid, inimõigusi ning ettevõtte juhtimispraktikaid. CSRD keskne põhimõte on kahekordne olulisus (double materiality). See tähendab, et ettevõtted peavad hindama kahte vaadet korraga. Esiteks mõju olulisust (impact materiality), mis käsitleb seda, kuidas ettevõtte tegevus mõjutab keskkonda ja ühiskonda. Teiseks finantsilist olulisust (financial materiality), mis käsitleb seda, kuidas kestlikkusega seotud riskid ja võimalused mõjutavad ettevõtte finantsseisundit ja tulemuslikkust.

Inseneripraktikas tähendab kahekordne olulisus, et tehnilised otsused peavad olema hinnatud nii nende keskkonna- ja sotsiaalse mõju kui ka majanduslike tagajärgede kaudu. CSRD aruandlus toimub Euroopa kestlikkusaruandluse standardite (ESRS – European Sustainability Reporting Standards) alusel. ESRS määratleb konkreetsed teemad, näitajad ja avalikustamise nõuded. Paljud ESRS nõuded puudutavad otseselt inseneritööd, näiteks energiakasutust, heitmeid, tööohutust ja protsesside riskijuhtimist. Seetõttu on inseneridel keskne roll vajalike andmete kogumisel ja tõlgendamisel. CSRD rõhutab andmete kvaliteeti, jälgitavust ja auditeeritavust. Kestlikkusteave peab olema võrreldav, dokumenteeritud ja välisauditi jaoks sobiv. See suurendab vajadust struktureeritud andmekogumise, protsesside mõõtmise ja digitaalse jälgitavuse järele, kus inseneridel ja tootearendajatel on oluline roll.

ESRS (European Sustainability Reporting Standards) on standardid, mille alusel CSRD kohast aruandlust tehakse. ESRS määratleb konkreetsed näitajad ja teemad, sealhulgas kliimamõju, ressursikasutus, tööohutus ja juhtimispraktikad.

XXXX

EL taksonoomia on klassifitseerimissüsteem, mis määratleb, millised majandustegevused loetakse keskkonnamõttes kestlikeks. See on oluline nii investeeringute suunamisel kui ka tehniliste otsuste põhjendamisel.

Täpsustatult

EL taksonoomia on Euroopa Liidu loodud klassifitseerimissüsteem, mille eesmärk on määratleda, millised majandustegevused loetakse keskkonnamõttes kestlikeks. Taksonoomia ei ole vabatahtlik märgis, vaid regulatiivne raamistik, mida kasutatakse kestlike investeeringute suunamiseks ja ettevõtete tegevuse hindamiseks. EL taksonoomia on osa Euroopa roheleppe (European Green Deal) rakendamisest ning toetab eesmärki suunata kapitalivoogusid tegevustesse, mis aitavad kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele.

EL taksonoomia kuus keskkonnaeesmärki

Taksonoomia määratleb kuus keskkonnaeesmärki, mille saavutamisse majandustegevus võib panustada:

1) kliimamuutuste leevendamine

2) kliimamuutustega kohanemine

3) vee ja mereressursside kestlik kasutamine

4) ringmajandus

5) saaste vältimine ja kontroll

6) elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse

Millal loetakse tegevus taksonoomia kohaseks?

Selleks, et majandustegevus oleks EL taksonoomia järgi kestlik, peab see vastama neljale tingimusele.

Esiteks peab tegevus andma olulise panuse vähemalt ühte keskkonnaeesmärki. Teiseks ei tohi tegevus oluliselt kahjustada teisi keskkonnaeesmärke (nn „Do No Significant Harm“  DNSH põhimõte). Kolmandaks peab tegevus vastama minimaalsetele sotsiaalsetele kaitsemeetmetele, sealhulgas tööõiguse ja inimõiguste nõuetele. Neljandaks peab tegevus vastama tehnilistele sõelumiskriteeriumidele, mis on detailselt sätestatud EL õigusaktides.

Tehnilised sõelumiskriteeriumid

Tehnilised sõelumiskriteeriumid on EL taksonoomia keskne osa. Need määratlevad konkreetsed lävendid ja tehnilised nõuded, mille alusel hinnatakse tegevuse kestlikkust.

Näiteks võivad kriteeriumid sätestada maksimaalse lubatud kasvuhoonegaaside heite ühiku kohta, energiatõhususe miinimumnõuded või nõuded materjalide ringlussevõtule.

EL taksonoomia seos CSRD-ga

CSRD nõuab, et ettevõtted avalikustaksid, milline osa nende käibest, kapitalikuludest ja tegevuskuludest on kooskõlas EL taksonoomiaga. Seega ei piisa üksnes väitest, et tegevus on kestlik – see tuleb tõendada taksonoomia alusel.

Taksonoomia ja CSRD koosmõjus muutuvad tehnilised otsused aruandluse ja regulatiivse vastavuse keskseks osaks.

EL taksonoomia tähendus inseneripraktikale

Inseneri vaates tähendab EL taksonoomia, et tehnilised otsused peavad vastama konkreetsetele regulatiivsetele lävenditele ja olema dokumenteeritavad. Materjalivalik, protsesside energiatõhusus, heitmete juhtimine ja ringmajanduslahendused mõjutavad otseselt seda, kas tegevus kvalifitseerub taksonoomia järgi kestlikuks.

Lisaks EL regulatsioonidele mõjutavad ESG praktikaid ka rahvusvahelised raamistikud ja standardid, nagu GRI (Global Reporting Initiative), SASB ja TCFD, mida kasutatakse sageli paralleelselt Euroopa nõuetega.

2. ESG tootearenduses

Tootearenduse faasis tehtud otsused määravad suure osa toote elutsükli keskkonna- ja sotsiaalsest mõjust. Materjalivalik, konstruktsioon, modulaarne ülesehitus ning remonditavus mõjutavad otseselt ressursikasutust, energiakulu ja jäätmete teket.

ESG keskkonnamõõde avaldub tootearenduses eelkõige elutsüklipõhise mõtlemise kaudu. Elutsükli hindamine (LCA) võimaldab hinnata toote mõju alates tooraine hankimisest kuni kasutuse ja utiliseerimiseni.

Sotsiaalne mõõde tootearenduses seostub kasutajaohutuse, ergonoomika ja toote töökindlusega. Ebaõnnestunud konstruktsioon või puudulik ohutus võib viia tööõnnetuste, toote tagasikutsumiste ja mainekahjuni.

ESG tootmises ja protsessides

Tootmisfaasis muutub ESG eriti nähtavaks. Energiatõhusus, protsesside stabiilsus, jäätmete ja heitmete vähendamine ning tööohutus on otseselt seotud tootmissüsteemi tehnilise ülesehitusega.

Inseneri ülesanne on optimeerida protsesse viisil, mis ei maksimeeri ainult lühiajalist tootlikkust, vaid vähendab ka pikaajalisi keskkonna- ja ohutusriske. Lean- ja digitaalsed tööriistad toetavad seda vaid juhul, kui ESG eesmärgid on protsessijuhtimisse teadlikult integreeritud.

ESG ja CSRD: mida see tähendab insenerile?

CSRD nõuab ettevõtetelt detailset kestlikkusaruandlust, mis põhineb nn kahekordsel olulisusel (double materiality). See tähendab, et tuleb hinnata nii ettevõtte mõju keskkonnale ja ühiskonnale kui ka ESG tegurite mõju ettevõtte tulemuslikkusele.

Inseneripraktikas tähendab see, et tehnilised otsused peavad olema dokumenteeritavad ja mõõdetavad. Andmed energiakasutuse, tööohutuse, heitmete ja ressursside kohta pärinevad otseselt tootmis- ja tootearendussüsteemidest.

ESRS standardid inseneri vaates

ESRS standardid määratlevad konkreetsed teemad ja näitajad, mida ettevõtted peavad raporteerima. Paljud neist puudutavad otseselt inseneritööd, näiteks kliimamõju, energiakasutus, tööohutus ja protsesside riskijuhtimine.

See tähendab, et insener ei ole enam üksnes tehniline spetsialist, vaid ka oluline andmete ja sisendi allikas kestlikkusaruandluses.

EL taksonoomia ja tehnilised otsused

EL taksonoomia seob ESG otseselt tehniliste kriteeriumidega. Et tegevus loetaks kestlikuks, peab see vastama konkreetsetele tehnilistele lävenditele, näiteks heitmete või energiatõhususe osas. Inseneri jaoks tähendab see vajadust mõista, kuidas tehnilised parameetrid ja protsessivalikud mõjutavad tegevuse kvalifitseerumist kestlikuks või mittekestlikuks.

3. Kohustuslikuks lugemiseks pärast näiteid

Kokkuvõte: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2464 – äriühingute kestlikkusaruandlus (CSRD)

Direktiiv (EL) 2022/2464 kujutab endast Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse süsteemi kvalitatiivset hüpet. Selle keskne eesmärk on muuta ettevõtete kestlikkusteave kohustuslikuks, võrreldavaks, usaldusväärseks ja otsustusprotsesse toetavaks, nii investorite, ametiasutuste kui ka teiste sidusrühmade jaoks. Direktiiv on otsene vastus olukorrale, kus senine „muu kui finantsteabe“ avalikustamine oli killustunud, raskesti võrreldav ja sageli ebapiisav tegelike keskkonna- ja sotsiaalsete riskide hindamiseks.

CSRD seob kestlikkusaruandluse Euroopa roheleppe, Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu eesmärkidega ning käsitleb kestlikkusteavet majanduskasvu, riskijuhtimise ja finantsstabiilsuse lahutamatu osana. Oluline kontseptuaalne muutus on terminoloogiline nihe: varasema „muu kui finantsteabe“ asemel kasutatakse mõistet kestlikkusteave, rõhutades, et tegemist ei ole finantsaruandlusest eraldiseisva või vähem olulise teabega, vaid teabega, millel on otsene majanduslik ja strateegiline tähendus.

Direktiivi üks keskseid põhimõtteid on kahekordne olulisus (double materiality). Ettevõtted peavad aru andma nii sellest, kuidas nende tegevus mõjutab keskkonda ja ühiskonda, kui ka sellest, kuidas kestlikkusega seotud riskid ja võimalused mõjutavad ettevõtte arengut, tulemusi ja finantspositsiooni. See nõue sunnib ettevõtteid liikuma formaalsest aruandlusest sisulise analüüsi suunas ning seob kestlikkusteabe otseselt ärimudeli ja strateegiaga.

CSRD laiendab märkimisväärselt aruandluskohustusega hõlmatud ettevõtete ringi. Lisaks suurtele avaliku huvi üksustele hõlmab direktiiv nüüd kõiki suurettevõtjaid ning noteeritud väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (v.a mikroettevõtjad). Samuti laieneb kohustus teatud tingimustel ka kolmandate riikide ettevõtjatele, kes tegutsevad olulisel määral Euroopa Liidu turul. See muudab kestlikkusaruandluse siseturul konkurentsi seisukohalt ühtlasemaks ja vähendab regulatiivseid lünki.

Direktiiv näeb ette, et kestlikkusteave tuleb esitada ühtsete Euroopa kestlikkusaruandluse standardite (ESRS) alusel. Standardite eesmärk on suurendada andmete võrreldavust ja usaldusväärsust ning vähendada ettevõtjate halduskoormust pikas perspektiivis. Lisaks rõhutab CSRD kestlikkusteabe auditeeritavust, et vähendada rohepesu riski ja tõsta esitatava teabe usaldusväärsust.

Oluline on ka direktiivi seos väärtusahelaga. Kestlikkusteave ei piirdu enam ettevõtte enda tegevusega, vaid hõlmab mõju, riske ja hoolsuskohustust kogu väärtusahela ulatuses. See tähendab, et tootmine, tarneahelad, alltöövõtjad ja äripartnerid muutuvad kestlikkusaruandluse sisuliseks osaks. Inseneri ja tootmissüsteemide vaates tähendab see, et tehnilised otsused kanduvad edasi ka aruandlusse ja riskihinnangutesse.

Kokkuvõttes kujundab CSRD kestlikkusaruandlusest juhtimis- ja otsustusvahendi, mitte pelgalt kommunikatsioonikohustuse. Direktiiv sunnib ettevõtteid siduma keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisalased aspektid oma strateegia, riskijuhtimise ja igapäevase tehnilise tegevusega. Tööstusinseneri roll muutub selles raamistikus keskseks, sest kestlikkusteabe sisu – energiakasutus, heitmed, tööohutus, protsesside stabiilsus – tekib tootmises ja tehnilistes süsteemides, mitte aruandlusosakonnas.