Moodul 4 – Sotsiaalne mõõde (S) inseneripraktikas

3. Ergonoomika, inimfaktor ja kvaliteet

Ergonoomikat käsitletakse tootmises sageli tööohutuse alamteemana, keskendudes füüsiliste koormuste vähendamisele ja tööõnnetuste ennetamisele. Kuigi see aspekt on oluline, on ergonoomika roll tootmissüsteemides märksa laiem. Inseneripraktika vaates on ergonoomika otseselt seotud tootmise kvaliteedi, stabiilsuse ja prognoositavusega ning seega ka keskkonnamõju ja ESG tulemuslikkusega.

Tootmissüsteemides, kus inimene on osa protsessist, mõjutavad tööasendid, liigutuste korduvus, nähtavus, ulatuvus ja kognitiivne koormus otseselt vigade esinemissagedust. Halb ergonoomika ei pruugi kohe väljenduda tööõnnetustes, kuid see suurendab mikrovigade tõenäosust: mõõtmisvead, valed seadistused, detailide ebatäpne paigutus või protsessi sammude vahelejätmine. Need vead kanduvad edasi kvaliteediprobleemideks, praagiks ja ümbertöötamiseks.

Kvaliteet tootmissüsteemis ei ole ainult materjalide ja masinate omadus, vaid sotsiaal-tehniline tulemus, milles inimfaktor mängib keskset rolli. Kui töökoht on ergonoomiliselt halvasti projekteeritud, suureneb töötaja väsimus nii füüsilisel kui ka kognitiivsel tasandil. Väsimus omakorda vähendab tähelepanuvõimet ja otsustuskiirust, mis on eriti kriitiline keerukates või mitmeetapilistes tootmisprotsessides. Sellistes tingimustes muutub kvaliteedikontroll reaktiivseks, mitte ennetavaks.

Teadusartiklid, millele see moodul tugineb, näitavad, et halb ergonoomika on seotud:

• kõrgema praagimääraga,
• suurema protsessivariatiivsusega,
• sagedasema ümbertöötamisega,
• suurenenud energiakuluga ühe toodanguühiku kohta.

Need seosed tulenevad asjaolust, et iga praakdetail kannab endas kogu eelneva tootmisprotsessi energiakasutust ja ressursikulu. Seega ei ole ergonoomika ainult töötajate heaolu küsimus, vaid kaudne keskkonnategur, mis mõjutab materjali- ja energiakadusid kogu tootmissüsteemis.

Inseneri vaates on oluline eristada kahte ergonoomika tasandit: füüsiline ergonoomika ja kognitiivne ergonoomika. Füüsiline ergonoomika hõlmab tööasendeid, koormusi ja liigutusi, samas kui kognitiivne ergonoomika puudutab infotöötlust, juhiste selgust, visuaalset tagasisidet ja otsustuskoormust. Mõlemad mõjutavad kvaliteeti, kuid sageli jääb kognitiivne ergonoomika tähelepanuta, eriti automatiseeritud ja digitaliseeritud tootmissüsteemides.

Digitaliseerimine võib ergonoomikat nii parandada kui ka halvendada. Hästi kavandatud inim-masin-liidesed võivad vähendada eksimuste tõenäosust ja toetada kvaliteeti. Samas võib halb liideste disain suurendada infotulva, segadust ja otsustusvigu. Seetõttu ei ole digitaliseerimine ergonoomika seisukohalt automaatselt positiivne – see nõuab insenerlikku disaini, mis arvestab inimese piirangute ja võimetega.

Ergonoomika ja kvaliteedi seos on oluline ka tootmissüsteemi pikaajalise stabiilsuse seisukohalt. Kui ergonoomilised probleemid põhjustavad tööjõu väsimust ja rahulolematust, suureneb tööjõu voolavus. Uute töötajate sisseelamine ja koolitus suurendavad ajutiselt vigade ja praagi riski, mis omakorda mõjutab tootmise kvaliteeti ja keskkonnatõhusust. Seega loob halb ergonoomika negatiivse tagasisilmuse, mis mõjutab nii S- kui ka E-mõõdet.

CSRD ja ESRS raamistikus kajastuvad ergonoomikaga seotud probleemid kaudselt tööõnnetuste, koolituse ja töötingimuste näitajate kaudu. Inseneri ülesanne on neid näitajaid tõlgendada mitte ainult sotsiaalse vastavuse, vaid tootmissüsteemi kvaliteedi ja keskkonnamõju indikaatoritena. Ergonoomika ei ole eraldi lisatingimus, vaid tootmissüsteemi disaini lahutamatu osa.

Kokkuvõttes on ergonoomika tootmissüsteemides kvaliteedi ja keskkonnatõhususe vaikne mõjutaja. Hästi projekteeritud ergonoomika vähendab vigu, praaki ja ümbertöötamist, toetab stabiilset tootmist ning loob eeldused madalamaks energiakasutuseks ja väiksemaks keskkonnakoormuseks. Moodul 4 käsitleb ergonoomikat seetõttu kui inseneri otsustusvaldkonda, mille kaudu mõjutatakse samaaegselt tootmise kvaliteeti, töötajate heaolu ja ESG tulemuslikkust.